
Kui Noor läheb Kooli
oleksin ma oma kooliskäimise ajal ka nii palju efektiivset õppimist teinud, nii palju enda seest läbi lasknud ja mitte sõelana, vaid korraliku salveaidana kui praegu Noored Kooli koolitusel haapsalus, oleksin ma vist juba päris mõistlik inimene.
meid on 17, kes nüüd sügisest erinevaisse eesti koolidesse õpetajaks lähevad. ja sa ei leiaks praegu mitte mingil juhul ühtegi teist särasilmsemat gruppi siin riigis, kes sellest ise nii õhinas on. ärevuses ja motivatsioonitulvas. ja emotsioonides! sest kõik see, mis meiega siin toimub, on lihtsalt vastupandamatult võimas!
mis meil on: hetkel tundub, et meil on kolmenädalane laager haapsalust veidi väljaspool. aga tavalisest laagrisummast eristab meid väike arv ning fakt, et me iga päev õpime. me õpime mängides, sest meie olek ja klassiruum on nüüd turvaline. ja, oi, kuidas me õpime. me õpime pingil ja põrandal, istudes, seistes ja lamades.
mida me õpime? no täna oli nt enesetutvustuse videosalvestuste vaatamine ja kommenteerimine, grupifaaside konfliktifaasi tutvustamine... ja homme on veel ja siis veel ... ja veel... ja nii kaks aastat.
mida me ei õpi? söögitegemist
mida me veel ei õpi? öösel magamist

mida me veel teeme? vormsit avastame, haapsalut vallutame, ujume ja võtame päikest, mängime korvpalli ja võrkpalli, koroona on nüüd eilne sõna. me mängime pioneerilaagrit ja 7.B klassiõhtut, nukuteatrit, me maalime. ja siis me veel loeme, sest kuskilt peab ju veel tarkust tulema... ja ühe korra vaatasime filmi. ja muusikat jagame. ja konverentsil käisime nädalavahetusel ja saime vanemate lendudega tuttavaks.
aga veel? no, koos meeldib ka olla. ja kuulata, kuidas kitarr mängib ja hääl täiustab seda rütmi. ja täna kuulsin ma esimest korda vaikust. konsumis käime.
hea on.